Uudised!

Mõtlen ja mõtlen Su peale ja ma ei saagi selgeks mõeldud, kas ma olen rõõmus või olen kurb ja kas ma olen sseda Sinu pärast või enda pärast… Hingepõhjas hõiskan taevani, Need uudised on ju ainult head uudised. Aeg on ainult vale. Või on vale meie ettekujutlus ajast. Sest aeg on alati sama ja valmis olla ei saa kunagi. Ja kui Sa oled nagunii öelnud, et KUNAGI… ju siis see hetk jõudis lihtsalt kätte ja nii pidi olema! Nii, et ikka olen rõõmus! Väga rõõmus ja süda hõiskab.

Ja kurb, sest tegelikult oli see minu unistus, minu soov, minu plaan. Aga ma ei suuda “külma” teha. Või ei oska. Ühel hetkel jääksin vahele naginii. Nii et ma elan siis Sinuga kaasa ja rõõmustan Sinu üle 😀

Minu tunne…

Hommik. Märg ja vihmane ja külm ja kurb. Jalutama täna küll ei kipu. Ega midagi muud tegema.

Ja hinges on ka täpselt samasugune tunne. Vahel on mul kahju, ety lapsed seda tunnet “lõpuni” tunda ei lase. Kogu aeg peab olema virk ja kraps… Täna hommikul tahaksin olla üksi. Üksi ja üksi ja üksi.

Või siis nii…

Blond on blond. Ärge näidake blondile blogisid, eriti kui ta ei oska neid veel kasutada.

Kõik on ju ometi lugenud seda nalja, kuidas blondiin ei suuda leida arvutil klahvi, millele oleks kirjutatud any key. No mul on praegu täpselt sama tunne. Õnneks on täna öösel kellade keeramise öö. Nii et mul on tund aega kauem aega otsida nuppu “delete” …

Miks siis blogi? Ausalt öeldes – iseendale. Natuke on vaja õppida uuesti mõtlema, natuke on vaja õppida uuesti kirjutama. Nagunii veedan ma suurema osa “oma” vabast ajast – ehk siis iseenda uneajast vabatahtlikult arvuti taga, mis siis et hommikul üles tõusmine on totaalne piin, mis siis, et iga minutiga peksavad kohustuste, homsete kohustuste loomulikult, piitsad kuklale. Ei, see on minu aeg, minu tegemised!!

Las ma siis teen natukenegi mõtestatumat tegevust kui…. aga olgu. läheme edasi 😀