Ei taha…

Lihtsalt on tunne, et ei taha. Ei taha olla, teha, näha,minna, panna, mitte midagi ei taha. Pole kaua olnud sellist ei taha perioodi. Ja nii pikalt. Nüüd, pühade alaj on see veel eriti pähh. Mul on väga kappi minemise isu peal,  lihtsalt üksi olemise igatsus.

Ok, ok, mul on mu öötunnid, praegugi olen ju “üksi” plika magab, poisid on Fahles. Aga kuklasse kisavad allkorrusel laste poolt tekitatud totaalne segadus, paar taldrikut, mis uputavad kraanikausi, lahtipakkimata kotid, mida homme hommikul Rakverre minekuks uuesti pakkida on vaja, ülehomne Võrruminek, kuhu minek tuleb mulle väga viienda ratta tundega, olekust ei tea ma veel midagi, ilmselt see saab olema udune:P ja tulek – on jäetud kellegi kõrgema ja kolmanda otsustada… Mulle ei meeldi selline ebakindlus. Vahepeal pean ma suutma oma lapsed ka veel ema juurde ära sebida.

Ma ei taha, ei taha, ei taha, ei taha!!!!!