Tasakaal

Eile tulin maale, tegelikult emale kergelt pugema ja natuke noori korjama. Sügise värk, vvaja ju salved täis kraapida – petersell, basiilik, till, sibul, tomat, kurk ja muidugi õunad. Muust jamast rääkimata. Või noh, mis jamast 😛 

Aga siis tuli välja, et hakkab kergekoeline mahlategu. Homme. Mina loomulikult kärsitu ja hakkaja inimesena kohe – nüüd juba purustame ja nüüd juba pressime. Oh, kuidas mulle ei meeldi ettevalmistused ja järelkoristused, ma olen ikka rohkem tegudeinimene. Hop-hop-hop.

Ja siis kui me ühel hetkel jõudsime sinnamaani, et nüüd ma juba purustsin ja J pressis ja ema tegi ettevalmistusi ning tõi õunu ette, siis….. tuli väga suur tühjus hinge. Sest see kõik mida ma tegin olin ma teinud alati koos isaga. Me olime tandem, kahekesi selle väikese purustamismasina juures. Üks loopid õunu, teine aitas toikaga kaasa. Siis vahepal suitsetasime ja siis vahetasime ülesandeid. Ja nüüd on see kõik jäädavalt möödas. Esimene kord, kui isa surm mulle nii valusalt tühja koha kätte näitas. Esimene kord, 

Kas nüüd on siis kätte jõudmas see kauaoodatud murdumisehetk, mille eest mu sõbrad ammu on hoiatanud. Kas nüüd läheb siis raskeks?

 

Tasakaal on katki. Kuhu nüüd kaalukausid panna?

2009 — > 2013

Ja nagu ei saagi aru, et aeg vahepal niimoodi mööda on läinud. Uus aeg, uus elu, uued inimesed. Kas mina olengi mina või on praegu see juba keegi teine, kes üle pika aja võtab vaevaks siia ühe postituse teha. Ja hoopiski mitte toiduteemalise.

Mitte et toiduteema mu hingest kadunud oleks, ooei. Aga ma olen aru saanud, et olen pigem järeletegija, kui uue looja. Ja las ta ollagi nii. Seega ei ole ju mõtet siia lisada postitusi, milles on viide algallikale. 

 

Aga vahel on tunne, et ilmselt peab midagi oma hingest välja saama. Kasvõi siia. Või kellelegi teisele.